21-23.04.18 laevasõit Santa Cruz - Cadiz, Hispaania

Laevasõit kulges suuremate vahejuhtumiteta. Loksumine oli tugevam öösiti ja aeg-ajalt läks olemine üsna jõuetuks. Mina vist meremeheks ei sobi, samas teistel tundus parem olevat. Üks jama on see, et laevas pole õhku, ventikad on paksu tolmukihi all ja üldiselt ei ole just liiga puhas. Kajutis on eriti umbne, aga meil oli seekord kaks väikest ventilaatorit kaasas, nendega sai õhu vähe rohkem liikuma. 

Päikesetekil oli mõnus soe, mõni isegi päevitas. Meie käisime lihtsalt aeg-ajalt värsket õhku hingamas ja tindisinist ookeanit vaatamas.

Laevas kehtib mingi meile arusaamatu süsteem või siis süsteemitus. Näiteks söögitalongide süsteem, raske kirjeldada, sest aru ei saa.

Laevale tulles antakse hunnik talonge, mida saad söögi vastu vahetada. Toit mida pakutakse on sõna otseses mõttes kräpp. Ainuke asi, mis oli ok, oli kohvi. Ja nn. laste animatsioonitöötaja tööülesanded. Korra päevas multikas mängima panna ja üks õhupall igale lapsele? Või siis laeva meeskonnale tagasiside andmise süsteem, kus saad valida vastava näoga nupu ja seda vajutada. Kuigi vaevalt küll, et see info kuhugi jõuab või keegi seda analüüsib. Oli ka kava tegevustest ( bingo, karaoke jm.), mida me küll kordagi ei märganud, et oleks toimunud.

Küll oli tunnine Happy hour. Laeval olles tekkis tunne, et toimitakse nii, sest alati on sedamoodi tehtud ja olnud, ning see on mugav. Laeva piletihinna järgi  otsustades olid ootused pisut kõrgemad (edasi-tagasi, kokku 1700 eur). 

Kõigele vaatamata randusime Hispaania mandril, Cadizis, esmaspäeval, plaanipäraselt kell 12, veidi väsinud, kuid siiski õnnelikena. Oli dokumendikontroll, vaadati juhilube. Ja küsiti, kas autos on suurem kogus alkoholi või sigarette. Meil mõistagi midagi polnud ja seejärel adjöö, head reisi!
(Nüüd hiljem, pilte vaadates ei tundugi asi nii hull, nagu kirjeldasin, eks siis olid emotsioonid sellest loksutamisest rohkem laes ka. Tegelikult oli kõik päris ok!)